Elu on habras

Miks on nii, et enamik meist elab pidevalt tulevikus ja seab hunniku suuri mitme aasta eesmärke, mis on stiilis, kui see on saavutatud, alles siis saan õnnelik olla? Jookseme igapäevaselt mingis suunas, sest oleme endale pähe võtnud, et seda on tingimata vaja. Piitsutame iseend võimalikult kiirelt saavutusi ellu viima. Kas raha, võim, staatus või kuulsus on need, mis meil elu mõtteks on?

 

Mis tegelikult elus loeb?

Ma ei taha öelda, et meil ei peaks elus sihti olema või me ei peaks aega planeerima, et oma unistusi ellu viia. Tahan öelda, et me ei elaks tulevikus ja unustaks ära, et elu on habras. Mitte keegi meist ei tea, millal see lõppeb või kas on elu peale surma. Kutsun Sind üles rohkem hetkes olema ja neid hetki täiel rinnal nautima.

Kas alati on vaja rohkem ja kõrgemale/kaugemale?

Kirjutan neid ridu, sest reedel sain täiesti uue elukogemuse. Nimelt, minu Beagle Bella sünnitas kutsikad. Olles selle möllu keskel 36h ja nähes, kuidas looduses instinktid toimivad, siis see kõik tõi mind üha enam mõttele, kuidas me inimestena absoluutselt ei hinda, mis meile antud on. Alati on vaja rohkem ja kõrgemale/kaugemale.

Teooria versus praktika

Enne poegimist veetsin palju tunde erinevaid materjale lugedes ja detaile selgeks tehes, mida ja kuidas peab tegema, et Bellat abistada. Võin öelda, et 95% oli selge. Hoopis teine asi oli tegelikult selle keskel olla ja praktiseerima hakata. Sain esimest korda elus aru, mida inimesed mu ümber on mõelnud selle sõnakõlkuga, et mina olen tugev inimene. Emotsioonid ei löö mul kunagi üle pea kokku ja külma närvi säilitamine ei ole probleem, kui olukord seda nõuab.

Esimese poja sünniga ikka käed värisesid küll metsikult, kuid teadsin, et mina pean rahu säilitama, sest muidu Bella tunneks end veel halvemini. Kõik oli praktikas hoopis teistsugune, kui olin ettekujutanud. Tegelikult ongi seda sündmust inimesele, kes pole ise kogenud, väga keeruline edasi anda, aga eks sedasi on enamike meie elukogemustega.

Kaks esimest kutsikat tulid kenasti maapeale. Kolmas sünnitus oli ootamtault keeruline, sest pojal oli lootekott katki ja ta tuli jalad ees. Sisetunne juba aimas halba, kuid välja tuli ta kiiresti tõmmata, sest Bellal endal olid ka valud. Kahjuks oli ta liiga kaua sünnitustees kinni ning meil ei õnnestunud teda päästa. Selle ilusa poisi hing oli meie maailma jaoks liiga suur..

Pärast seda ehmatust lootsin, et kõik läheb edasi ikka ladusalt, kuid eksisin. 3h oli juba möödas ja Bella ei suutnud ise neljandat sünnitada. Tormasime arsti juurde ja õnneks tema aitas kaks viimast beebit kiirelt maailma.

Selle aasta sünnipäev jääb mulle kõigist varasematest eredaimalt meelde. Koju jõudsime 23:00 ja õnnelik koeraemme sai oma pessa kutsade juurde toimetama. Ütlen ausalt, et mu enda tunne on, peale sellist kogemust – totaalselt võitmatu.

Sain ka lõpuni aru, et armastus on ainus reaalsus ja kõik muu on illusioon. Ärme palun jäta seda teadmist tahaplaanile ja sea kõik muu olulisemaks. Ela hetkes ja naudi elamist! 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s